Poiss vahepeal norib, et minust on saanud ökonats ning ma üritan kõiki ümber kasvatada. Võib-olla, pigem avastades ise uusi asju, siis tahaks, et kõik mu lähikondlased oleksid ka sama tublid ja head, teadvustamata et tegelikusses on igaüks oma elul ja omal rajal ja paljusid absoluutselt ei huvita. Poisiga õnneks on kokkulepe, et ma ise võin teha ja ta tuleb ise asjadega, mis talle meeldivad, kaasa. Samuti palus ta, et ma räägiksin talle oma “hulludest ökonatsi ideest”  enne kui ma neid täideviima hakkan.

Aga mittehoolivatest või mitteteadlikest inimestest – meil on maja juures kolm prügikasti – biojäätmed (alati täis 😦 , aga õiget kraami!) , olmejäätmed (õnneks tavaliselt mitte nii täis) ja siis paberjäätmed. Kuigi me elame ahiküttega korteris ehk 2/3 aastast me teeme tihemini või harvemini tuld, siis igasugust pabersodi kipub ikka kogunema – minu vanad koolitööd, mõni hiiglaslik pakkepakk või midagi kolmandat. Nõnda oli paberjäätmete konteiner suur pluss – sai kohe paberit eest ära viia. Kuniks ma avastasin, et mingid suvakad viskavad sinna olmeprügi sisse.

Tollal ma ei mõelnud sellepeale, kuniks täna sain teada, et juhul kui avastatakse sealt määrdunud paberit või veel hullem määrivaid olmejäätmeid, siis kõik see paber läheb olmeprügisse! Ehk – sellepärast, et mõni (vabandust väljenduse ees) tolbajoob, ei suuda lugeda, või ei taha, et konteiner on mõeldud puhtale paber- ja pappjäätmetele. Saan aru, et miks nad ei võta määrdunud paberit – see määriks ülejäänu üle, aga niivõrd närvi ajab, et mina (ja teised siinsed elanikud) näeme vaeva, et sorteerida prügi ja siis see lõppeb ikkagi sellega, et  mingi idioodi tõttu läheb kõik metsa.

Lahendus? Otsustasime Poisiga, et ma loon mingi paberikasti, kuhu saab kõik puhta paberi-papi sisse visata ja selle täitudes on mul lihtsalt karm käsk see jäätmejaama ära viia.

Aga inimesed ajavad mind närvi. Miks ei võinuks seda olmeprügi visata kõrvalolevasse pürgikasti, kus on suurelt lausa kirjas, et olmeprügi. Sellest ma küll aru ei saa.

 

Advertisements