2016 küsimustes-vastustes

(Nägin teises blogis, meenus et võiks ka ise täita) Varasemate aastate omi: 2014, 2013, 2012, 2011

1. Mida sa tegid aastal 2015, mida sa polnud varem teinud?
Võtsin koera. Võtsin Pärdikud (ehk kaks kassi korraga). Läksin päriselt pikaks ajaks palgatööle.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?
Lubasin olla õnnelikum. It went so-so. Sel aastal sai ka antud (uus ja täiendatum), vaatab kuidas läheb.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?
Poisi kauaaegse sõber ja ta neiu said omale tütre (ülivinge!), kas see läheb arvesse? Paar päeva uude aastasse sai Poiss onuks (ja mina siis noh, pooleldi tädiks :D)

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Vanaonu lahkus siit ilmast.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2017, mis puudus aastal 2016?

Meelerahu ja oskust mitte põlema minna.

6. Mis riike külastasid?
Reisivaene aasta oli, aga Poisiga oli tore mulle tuttavaid riike avastada.

7. Mis kuupäev aastast 2016 jääb igaveseks su mällu? Miks?
10.09. võtsime Neiu. Pärdikute võtmine suvealguses oli ka hea.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?
Ma ei mäletagi. Küllap siis ei olnudki midagi ülikohutavat. Aaa.. oma aktiivsusmonitori kaotamine polnud küll tore… 

See vist ei ole otseselt läbikukkumine, aga pikaajalisest sõbrannast lahkuminek oli ka väka.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?
Veidike tõbine, muud midagi.

11. Möödunud aasta parim ost.
Koer! Aktiivsusmonitor.. 

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?
Poiss on vinge. Neiu oskab ka peaaegu käituda. Pärdikud on mu südamesõbrad.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Vist mitte keegi.

14.
Kuhu läks enamik su raha?

Remont, eriti vinge ahi. Neiu aitab ka kaasa rahakaotusele kaasa.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?
Remondi edenemine, Neiu, lauaarvuti.

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2016 meenutama?
Heathens

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:
I õnnelikum või kurvem? Õnnelikum

II kõhnem või paksem? Paksem, trennivaene aasta
III vaesem või rikkam? Rikkam kogemustes, rahakotis ulub ikka tuul

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Hmm.. Reisida oleks võinud rohkem. Enesele oleks võinud rohkem keskenduda.
19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Laiselnud.

20. Kas sa armusid aastal 2016?
Neiu. Pärdikud.

21. Kui palju üheöösuhteid?

0. 

22. Mis oli su lemmik sari või telesaade?

Sherlock! Absoluutselt.

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Ei vihka kedagi.

24. Parim raamat, mida lugesid?

When breath becomes air

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Retro raadio.


26. Mida sa tahtsid ja said?

Uue ahju.

27. Mis oli selle aasta parim film?

Appi, ma ei mäletagi. Poisiga see aasta omajagu kinos käinud ja häid filme näinud.

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

Olin maal, sain 22.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?
Kui sõbrannandust oleks andnud päästa.

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?
Mugav

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?
Poiss ja An.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?
Dunno.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

See presidendivalmise naljanumber.
34. Keda igatsesid?
Poissi, kui ta ligi ei olnud. 

35. Kes oli parim uus tutvus?
Uus kursaõde M on täitsa väärt lähemat uurimist. Lähem tutvumine Poisi perega on ka väga meeldiv olnud.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2016 õpetas.

“Let it go” – klassika tsiteerimine 😉

Lihtne mustikakook

14045144_516318148562051_1829361551_o

Mõni aeg tagasi sai rõõmustatud, et saime omale uue ahju, mis minu jaoks tähendab, et saab erinevaid küptsetisi teha. Poiss, kes tavaliselt pole eriti koogimaias, palus eile õhtul et ma kooki teeksin – sai siis täna üks mustikakook ette võetud.

Koogiretsept on pärit siit. Nii suure plaadi jaoks sai võetud pooleteisene kogus, aga mustikatega ei priisanud – neid läks lausa kilo jagu. Sellest ka siis selle koogi tume välimus – samas mõnusalt mustikane oli maitse ning küpses üllatavalt kiiresti korralikult läbi (läks 25min) ning võrreldes tavaliste marjakookidega hoiab isegi korralikult tükivormi ning ei vaju igas suunas laiali.

 

 

Esimene surnud loom?!

'As you're driving dear, don't you think you should put your hazard warning lights on?'

Käisime täna Poisiga tema asju maalt toomas. Kunagi ammu-ammu viisime need sinna, kui kolimine pihta hakkas, ja nüüd tundus paras aeg nad sealt ära tuua. Poisi vend laenas meile oma eriti mõnusat volvot selleks, et asju ikka toredam vedada oleks. (Saime isegi Poisi vanematelt gaasipliidi! Täiesti korraliku ja puha)

Kõik kulges rõõmsalt kuniks umbes 40km enne Tartut kakerdas mu teele, kui ma kruiisisin nii 93km/h-s, väike, loll ja noor kits. Minu esimene reaktsioon? Ikka muidugi pidurid põhja – mis tagantjärgi muidugi eriti loll otsus, sest meil oli terve tagumine iste ja ala asju täis (me räägime siin ikka volvo universaalist), ja need ei olnud just eriti hästi kinnitatud. Mis tähedas, et minu äkkpidurduse tulemusena lendasid enam-vähem KÕIK asjad ettepoole. Raamatud lausa esiaknani välja.

Poiss oli pühaviha täis. Põhjendatult, aga ikkagi. Ja kõige nõmedam osa asja juures? See kits sai ikkagi löögi autolt ja suure tõenäosusega kas lõpetab täna või homme öösel kellegi kõhutäiena või õpib sõiduteel mitte kakerdama. Ma loodan, et viimast aga kardan, et ikka esimene. Seega tänane päev läheb kirja kui päevana, kus olenemata ebaõnnestunud katsest meid asjadega surnuks lömistada, sai surma üks väike loll kits. (Hea osa on see, et juhul kui ta sai, sureb ta metsas, mitte ei jäänud tee peale vedelema vms).

Kuid ma tunnen ennast ikkagi halvasti. Sest kuigi Poiss üritas argumenteerida väitega, et ühegi looma elu ei ole väärt inimelu, siis mina temaga ei nõustu ning tunnen ennast eriti õnnetult. 😦 Sest noh see loom sai haiget ja värki ja üldse kitsed on nii nunnud! Mõnikord oleks ma väga õnnelik, kui ma suudaks emotsionaalse mõtlemise välja lülitada. Oleks endal kergem.

Aga autoga pole väga midagi viga, kerge jälg on bumperi (mis see eesti keelne sõna ongi?!) peal. Asjad jõudsid ilusti koju, meie ka. Ning ainsad kulunud asjad on minu ja Poisi närvid. Lõpp hea, kõik hea, oleneb muidugi kelle mätta otsast vaadata.

 

 

Suidsiidisalk (2016)

suicide-squad-banner

Tähtsa informatsiooni võite lugeda ka siit , et kes need režisöörid ja näitlejad jne täpselt on.

Käisime siis poisiga lausa esilinastus päeval suitsiidisalka vaatamas. (Ja nüüd on see koht, et kui sa tahad seda näha ning sind ei huvita minu arvamus, pane kinni!) Paras ülesanne oli muidugi leida seda filmi tavaversioonis, mitte mingis 3D-s, kuid ausalt öeldes oli see parim otsus. Neid special effecte oli seal piisavalt ilma, et mingid prillid asju ülepingutaksid.

Kes on üldiselt filmimaailmaga kursis, siis Suitsiidisalka on kõvasti kritiseeritud veel enne, kui ta avalikkusele esilinastus. Ja tänu sellele on liiklemas isegi petitsioon, et võtta maha Rotten Tomatoes. Enne filmi nägemist ma olin üpris kindel, et tegemist on lihtsalt ühe kohaga, kus kriitikud näevad aiaauku ning mitte aeda ennast.. See ei oleks absoluutselt esimene kord, kui see juhtub.

Kuid seekord pean ma kahjuks nõustama kriitikutega, et suurepärasest võimalusest teha tõsiselt mõnust anti-hero film, on saanud lihtsalt üks tavaline tahan-olla-kassahitt-film-aga-ei-julge-piire-murda. Kaks tundi ilma ühegi huvita sisupöördeta üheliiniline film, kus koju minnes ei mäletanud enam enamike tegelaste nimesid, super-oskuseid, rääkimata sellest, et miks nad siis seal täpselt olid. (Päriselt, me jalutasime Poisiga koju ning arutasime, et oot-oot kes keegi oli)

Paari erandiga olid tegelased üheplaanilised, kergelt öeldes igavad või vastupidi natukene ülepingutatud. Või  rohkem kui natuke. Suitsiidisalk peaks koosnema 7 pahalasest, kellel igalühel on oma back-story, oma attidude ning eelkõige oma põhjus mitte tahta tegelikult koostööd teha… Film suudab tekitada olukorra, kus tegelikkuses on DeadShotil ning Harley Quinnil ainsana mingisugune reaalne.. asi ning kõik ülejäänud on lihtsalt taustatantsijad, kellel on võimalus vahepeal sekundiks ekraanil tõsise näoga teistele otsa vaadata ja siis kaduda.

Harley Quinn (Margot Robbie) on selle filmi tõeline pärl – näitleja teab, millest ta tegelane tehtud on ning aeg-ajalt lastakse tal ka seda näidata. Olgu, vahepeal on natuke üleseksualiseeritud jura, kuid näitleja rokib selle najal täiega ning näitab iseloomu. Samas Joker (Jared Leto) käib korraks sisse-välja ning tekitab võõrastava tunde. Tal on täita väga suured kingad (tänu Heath Ledgerile) ning ta teeb seda oma parimaga, kuid see pole piisav. Samas ei saa selles näitlejat süüdistada, pigem on talle antud lihtsalt liiga vähe mõistlikku ekraaniaega, et näidata milliseks Jokeriks ta võimeline on.

Aastal 2016 oleks oodanud, et special effectidega oleks kõvasti rohkem vaeva nähtud. Need tundusid vahepeal kuidagi.. väga kulunud ning iganenud. Või väga kiirustatult tehtud, sest tihti polnud stseenimuutused sujuvad, rääkimata pisidetailidest. Ja ma millegipärast usun, et 3D ei oleks asja paremaks teinud. Ja need action-stseenid.. Üldjoontes actionit ennast ei näidata, pigem mingeid veidraid kaadreid padrunikestade langemisest ja “tähenduslikest pilkudest”.

Aga tegelikkuses on tegemist filmiga, mille vaatamist ma ei kahetse. Mul on kahju, et film ei vastanud minu ootustele, kuid ma ei kahetse vaatamist. Sai naerda, sai tegelastele kaasaelatud ning sai rahuliku südamega koju mindud. Muusikalise kujundamisega oldi ka vaeva nähtud, mis on alati suur pluss. Seega – väärt vaatamist, teist korda vist kinno ei läheks, aga korra kannatab .


Väike kõrvalteema ka – ma usun, et järgnevate nädalate jooksul saab mind närvi ajama inimmass, kes paneb oma piltide pealkirjadeks midagi teemas “Joker ja Harley Quinn” vms. Arvates, et neil oli täiuslik armastussuhe pahalaste-moel. Harley Quinni mõte oli DC maailmas kujutada PTSD ja koduvägivalla mõju inimesele. Jokeri ja Harley suhe ei ole mitte üheski mõistes tervislik või romantiline või midagi muud. See on puhas suhte vägivald, mis nende kahe vahel toimub, ning tundub vale seda propageerida kui ägedana.

 

 

 

 

Kuu enne kooli…

bxpdswncmaak56v

Tänase seisuga on mul jäänud kooli alguseni täpselt kolm nädalat ja kolm päeva. Nüüdseks on siis rohkem ülikoolis käidud kui käia on jäänud. Halb lohutust muidugi, sest poolteist aastat on veel jäänud. See viimane pingutus! (Ja siis ma lollakas mõtlen, et võiks ikka magistrisse ka minna)

Kuid nagu teada, siis nn koera sabast ülesaamine on alati keerulisem kui ülejäänud koer. Sest enam ei viitsi, enam ei jaksa ning üldse võiks juba lõpetada – 15aastat järjest koolis käidud ning ikka on lõpuni NII PALJU AEGA. Ja selle pika pingutamise tulemus on tegelikult ainult baka! Ma ei suuda kirjeldada, kui mitu korda minus selline väike koll pead tõstis, kui ma elasin läbi facebooki kaasa kõigile oma vanadele klassikaaslastele nende lõpetamisel. Oleks ma ka läinud mõnda traditsioonilist eriala ülikooli õppima, oleksin ma ka juba hetkel lõpetanud ja suure tõenäosusega magistris sees.

Võib-olla ei oleks lõpetanud ning oleks teinud aasta erasmuses. Mitte praktika-erasmuse, mida meile pakutakse, vaid päris õige erasmuse. Kuid 4,5aasta peale veel üks tühiaasta võtta, et lihtsalt välismaal lällata. Olgu, natukene õppida ka, aga me kõik teame et erasmuse aasta on eelkõige iseenda ja maailma avastamiseks, uued põnevad tuttavad ja õppimine on lihtsalt boonus. Praktika-eramusel on muidugi omad plussid, aga ma ei kujuta ette, et ma läheks kuhugi võõrasse riiki ja hakkaks seal umbkeelsena patsientidega tegelema. Õenduses on nii suur osakaal rääkimisel!

222_lead_placement

Õpimotivatsiooni muidugi ei paranda see, et viimased 2 kuud olen ma olnud intensiivis tööl. Ja siiani ma armastan oma tööd, sest see pakub mulle pinget. Mulle meeldib, et tööle tulles ootab mind teadmatus, et ma pean olema võimeline kiiresti reageerima ning mida kõike veel. Võib-olla on Poisil isegi omamoodi õigus, et see passib mulle isegi paremini kui ämmaemandus, sest mulle meeldivad väljakutsed. Rääkimata võimalusest püsivalt koguaeg õppida!

Just see õppimisnurk on vaimustav intensiivis – ma olen näinud haiguseid ja seisundeid, millest tavaõppes sujuvalt üle kulgetakse. Näiteks, mida võiks tähendada ristküliku kujuline punetus kõhul? Või masinate erinevad piuksud.. Peale selle on siin esiteks vaimustav meeskond. Mida peaks veel töölt tahtma?

Aga see tekitab olukorra, kus ma viitsin veel vähem õppida kui muidu, aga ämmaemandusest õeks vahetamisel pole ka mõtet, sest maximum võidaksin ma pool aastat. Aga see tundub nii tühine võrreldes sellega, mis juba käidud on, seega lihtsalt hambad ristis võiduka lõpuni või midagi sellist!

Pppõrand

Mõni aeg tagasi kirjutasin sellest, kuidas me korter on kui Tallinna linn ning valmissaamisest on tal oma arvamus. Nüüd saab hõisata, et meil on ühes toas täitsa ilus ja mõnus (ning telefonilõhkuv) parkett!

Absoluutselt kõige keerulisem asi on otsustada millist põrandat enesele tahta. Mina tahtsin algselt üldse naturaalset puitpõrandat. Aga selle saamisega oli iseasi, sest korteri vana polnud enam teab kui heas seisundis ning uue panekuks oleks vaja kedagi märgatavamalt teadvamat kui mina ja Poiss kokku.

Sai siis otsustatud, et laminaatparket käib kah. Aga milline? Silme eest võttis valik kirjuks. Kaasa ei aidanud absoluutselt see, et antud poes olid soodushinnaga täisbambusparket, mida me mõlemad tahtsime, silitasime ja tahtsime veel. Ainult, et hind ei olnud mitte ühestki nurgast vastuvõetav. Miinimum oleks olnud 33.- ruutmeetri kohta. Meie eelarve kõikus pigem 10-15.- ruutmeetrile juures. Korraks oli tunne, et anname alla ja lahkume poest ilma põrandata. Kuid viimaks leidsime sobiva ning nõndaks sai kahe toajagu põrandat ostetud.

13866697_10205285773983642_1395916990_nEhituspoe saak – natuke põrandat ja tapeeti.

13900425_510165049177361_1619618232_n

Otsustasime panna topelt kihi aluskatet, põhiliselt lihtsalt soojusisolatsiooniks ja sammuisolatsiooniks. Väikesed elevandid nagu me oleme.

13883859_510189022508297_261555867_n

Ei, me ei liiminud. Põrand oli “click” süsteemis. Liim oli seal hetkel millegi muu kinnitamiseks.

13900575_10205291431325072_316877223_n

Natuke kaugemale jõudmas. Valikuks oli siis 8mm põrandalauad. Mitte just eriti laiad, aga mitte ka eriti kitsad. Sellised parajad. Poiss pani, mina elasin kaasa ja kiitsin teda kui tal motivatsioon kadus.

13874585_10205293059245769_389125142_n

13884557_10205293059285770_636993948_n

Selleks hetkeks kui valmis sai, säras meil laes juba lamp. Millest ka siis see nn soojem valgus. Põrand sai siis selline. Nurgas ootavad ülejäänud lipid oma aega, kui ka teine tuba (loe: kui pahtel seina saab) omadega piisavalt põranda valmis on.

Kuigi juhendi peal on kirjas, et haamrit ei tohi kasutada, siis parim meetod nende “clikima” saamiseks on kas tallaga virutamine või kummihaamriga mõõdukal tugevusel kolkimine. Käed kolgib suhteliselt kiiresti ära, aga ega nad nii lihtsalt nagu joonise peal olid ka ei kinnitunud.

Kolisime oma elamisega nüüd tagumisest toast elutuppa, et saaks seal rahus pahteldada ja muid rõõme teha. Kannatamatult ootame ka akende saabumist, sest see annab viimaks loa meile tapeedi seina panna. Nimelt oleme otsustanud, et tapeet enne seina ei lähe kui aknad (ehk ilge tolmutamine) vahetatud. Pärast seda on vaja lagi lõpetada (üks rida on puudu, sest esiteks materjalipuudus ning peale selle on tarvis elektrikarp alla poole lasta), seejärel tapeet, liistud ja siis saab mööblist unistama hakkata.

Olgu, unistan juba praegugi aga kahjuks pole mööbel just eriti odavate asjade killast. Küll aga jälgin pinksalt igasuguseid fb mööbli kohti ja erinevate mööblipoodide soodustusi. Kõige suurem murelaps on diivan. Sest ma tahan nurgadiivanit, mis käiks lahti diivanvoodiks. Esiteks sest nurgadiivanid on ägedad, teiseks potentsiaalne lisamagamiskoht on külalistele mõeldes hea. Kuid olen siiani uskumuses, et küll see õige asi üks hetk ise tuleb.

Magamistuppa on üldse täielik mööblipuudus – tarvis on üks hetk vaja leida nii riidekapp.. voodi (mõtleme, et võtaks suure nari, sest noh hoiaks ruumi kokku), kui veel üht koma teist. Sellesmõttes, et minu unistus odavast remondist on igatepidi läbi. Remont on tüütult kulukas, eriti kui tahta teha asju nii, et nad ikka kauem kui paar aastat vastu peavad. Oeh.

Kuid positiivse noodiga lõpetada – Korterisoojustamine on ennast hetkel juba täiesti ära tasunud. Nimelt korter hoiab nii hästi sooja, et ma olen lausa üllatunud! Arvan, et üks hetk saab tubase termomeetri ostetud, siis oskab ka täpselt öelda, et kas ja kui palju temperatuur toas kõigub. Kuid kui jaheda ilmaga tuppa tulles on tunne, et korteris on natukene liigagi palav, siis see peaks ju hea näitaja olema või mis?

Suvereis

Sai nüüd nädal aega Luxis veedetud – graafikukoostaja oli mind õnnistanud peaaegu 10 vaba päevaga, seega sai vastu võetud otsus emmele külla minna. Mõeldud-tehtud, seda enam et 31.juulil täitub meil emmega 13aastat Luxi esmakordsest kolimisest ning Poisil endiselt Tartus tööd ei ole. Piletite otsimine sai (nagu tavaliselt) jäetud viimasele hetkele, aga samas otseselt kurta ei saa. Ryanair tegi taaskord oma tööd meid kohale lennutamisel.

13814441_10205208765538479_155451730_n

Erinevalt eelnevale korrale, kui sai oldud vaid kesised paar päeva, siis nüüd oli plaanis terve nädal! Planneerimine, et mida pihta hakkata osutus üllatavalt keeruliseks. Sest meil on Poisiga erinevad maitsed, kuid veel enam, minu jaoks on see osati kodu, tema jaoks tundmatu riik. Teda vaimustavad minu jaoks veidrad asjad (nt luxi lehmad ei kaka enese peale, teeaukudeta sõiduteed, autoparkimismajad jne jne), mis tihti kipuvad mind külmaks jätma ja vastupidi.

Kolmapäeval ajasime niisama asju ning õhtul käisin esimest korda elus autot laenutamas. Täitsa hästi läks, ma arvan. Valitud sai Avise firma ja üks odavamaid autosid. Kuid absoluutselt ei saanud kurta, esimese tiiru tegime lähedal asuvas sporditarvetekaubamajas, kus hullumine on kerge tulema. Auto oli mõnus, puhas ja allus suurepäraselt. Üllatavalt rahakotisõbralik (kui seda autolaenutamise kohta üldse öelda saab).

13692325_10205213646140491_928057824_o

Kuidas Luxis heina tehakse – keset linna, üks lapp ja tervelt üks heinarull.

Neljapäevaks oli plaan paika pandud – emme võttis vaba päeva ning meie tee viis esiteks Metzis asuvasse lõbustusparki ning seejärel Amnevilles asuvasse loomaaeda. Lõpp sai päris tempokaks, sest auto tuli kella 20.00 ära viia, 19.58 sain parklast sisse sõidetud, seega õnnestus kuigi väga vaevaliselt.

13730735_10205217909807080_1652584046_o

Lemmikatraktsioon – kõigil kolmel meist.

13728239_10205218932512647_1367043823_o

Südametevõitjad

13819809_10205218986914007_254490906_n

Verivärske kits.. jaladki ei kandnud veel.

13823342_10205219377483771_816879153_n

Tilluke kaelkirjak, kui sellist asja olemas on.

Järgmisel päeval saime emme töökaaslaslaselt autot laenata – esiteks, et aidata neid ning teiseks kuna meil oli tahtmine pühapäeval matkama minna, aga Luxi bussiliiklus pühapäeviti pole just teab, kus suurem asi. Reedel siis käisime põhiliselt lihtsalt ainult autol järel, plaan oligi rahus püsida, kuna järgmisel päeval oli teada, et on suurem liikumine plaanis – nimelt Pariis.

13835754_10205224390889103_373298555_o

Pizzahut-is käisime pitsat proovimas. Nüüd mõndaaega eestis pitsat ei taha.

Laupäeva hommikul ajasime end varakult rongi peale ning 2h hiljem olime Pariisis. Sellegi linna jaoks suuri plaane polnud, pigem vaatame ja naudime päeva. Poiss jõudis küll umbes 10minutiga linnas pettuda, sest Pariis on väga räpane linn ning ta polnud selleks valmis. Kohad, kus sai käidud: Monmatre, Jumalaema kirik (ja jäätisekoht seal juures), Shekeaspear and Company raamatupood, Rue Dante ja Rue Keller (kaks tänavat, kus võib leida asju anime/geek/jms armastajad), Eiffeli torn

13823458_10205229227250009_75738225_n

13823324_10205230306316985_1668812244_n

Leidsime ühe armsa söögikoha koha, üpris Sheakespear and Company läheduses. Kus teenindaja julges oma armsa ülevoolavusega isegi veidike Poisiga flirtida. Mina olin meelitatud. Kuid toit oli üleprahi hea. Emme sõi lõhet, mina sõin salatit ja Poiss pasta-pestorooga.

13835969_506036636256869_1227573982_oEnne veel lahkumist proovisime Poisiga ära Starbucksi ja saime oma nimedest prantsuse versioonid.

13823146_10205245724102420_493976569_n

Pühapäeval magasime poole lõunani, seejärel oli aeg minna Väiksesse Šveitsi matkama. Põhja Luxembourgis asuv imeilus maaliline koht oli meid ootamas. Tegime väikse mõnusa ringi ning imetlesime veidi loodust.

13815278_10205235808294531_970234759_n

Hiljem mängisime Pokemoni monopoly – mäng nagu mäng ikka, lihtsalt teemaks olid sõbrad Pokemonid.

13814645_10205236377268755_1937217669_n

Õhtul otsustasime üpris ootamatult minna Viandenisse, mis osutus ääretult heaks otsuseks. Välja arvata fakt, et võib-olla sain ma trahvi, sest minul ja kiirusekaameral oli erinev arusaam märkidest ning sellest, et kellele need kehtivad. Kui trahvi sain, eks ma siis anna teada, millega mind Luxembourgi riik kostitada otsustas.

13823161_10205237424534936_1549611346_n

Esmaspäevaks jäi asjade pakkimine, viimased shoppingud, auto ära viimine ning õhtul 12km pikkune “jalutuskäik”.  Tahtsime tegelikult minna Trieri, aga jäime õigest bussist maha, seega meid tabas laiskus ning otsustasime linna jääda.

13838042_10205245701341851_818193962_o

Hommikul hakkasime 4.45 liikuma, et lennukile õigeks jõuda. Saime tehtud ning enne ära lendu, nautisime veel viimaseid sõõme Starbucksi kohvist. Tagasi sai lennatud esimese otsa Luxairiga ning Münhenis AirBalticuga edasi.

13839860_10205245700341826_491101114_o

Riiga jõudes tabas meid ebameeldiv üllatus, kuna nad olid suutnud ära lõhkuda ühe õllepurgi ning meie kohver lehkas rõõmsalt. Pärast mõningast pusimist autoparklas saimegi liikuma ning pärast kohutavat läti teeremondi üleelamist jõudsime Tartusse ning mina läksin üpris kiirelt edasi tööle. Üllataval kombel tööle jõudes kadus igasugune uni ning see asendus sooviga remonti teha.

Remont?

Mul on tunne, et mu korter on nagu Tallinna linna ehitus, mitte kunagi ei saa valmis. Mäletan kuidas (peaaegu) kolme aasta eest seda korterit ostes oli plaan, et hakkame kohe tegema – sel talvel jõudis asi viimaks tegevuseni. Aga ega see läks üle kivide ja kändude ning esimest korda tehes avastab tagant järgi, et mis asjade tegemine mis järjekorras oleks targem olnud. Ja kuidas heana näiv lahendus hiljem üldse nii hea ei ole.

Mõlemad oleme Poisiga õppinud omajagu erinevaid lähenemistaktikaid ja probleemilahendusi. Ja entusiastlikest plaanidest saavad aina enam, et teeme ja näeme plaanid, sest nagu selgub asjad ei saa üldse nii kiiresti valmis, kui nad valmis võiksid saada.

 

23

Nende kahe pildi kommentaar võiks olla, et kuidas sündis põrand. Algselt pidi lihtsalt olema soojendamine ja loodi ajamine. Aga kui pealmine põrand lahkus, selgus et kaks põrandatala olid täielikult mädad. Ja ainus põhjus, miks me polnud veel sisse vajunud, oli see et soomepapist põrand hoidis mu tuba koos.

4

Soojenevad sirged seinad oli teine suur saavutus. Kuigi tegelikkuses tähendab see seda, et mul on omajagu toaruumi kadunud tänu sellele, et kõik mu seinad on soojustatud. Kuid ma usun, et talvel saab teada, kui hea otsus see tegelikkuses oli.

6

Ahi on üks asi, mida ma absoluutselt ei kahetse ja kus ma tegijaga olen siiani 100% rahul. Tahtsin vanade pottide taaskasutust? Sain oma vanade pottide taaskasutuse. Ahi näeb välja nagu oleks iga tükk erinevast ahjust (kusjuures seal on kasutatud vähemalt 3 erineva ahju potte, sest minu vanaahju pottidest uue ahju jaoks ei jätkunud ning tuli juurde “laenata”) Pottsepa suur pluss oli see, et ta hoidis mind koguaeg kursis, küsis et kuidas ma tahan ning tagantjärgi ikka muretses, et kas on ikka see mida ma tahtsin. Kui nüüd kunagi uue pliidi-soojamüüri tegemiseks läheb, siis ma tean, keda ma tahan.

1

Vasakul nurgas on näha kohta, millega meil kummalgi täpselt ideid ei ole. Õigemini ideid on, aga kuidas seda teha, pole. Nimelt vana ahju lammutades selgus, et kahe korteri vahel oli mingi soojamüürilaadne toode. Aga uus ahi seda ära ei kata, sest ahju sai kõvasti rohkem tagatuppa nihutatud (esiteks sooja, teiseks ruumi, kolmandaks rohkem kivimüürile raskus; esimeste piltide pealt näha kui palju rohkem ta elutoas oli) ning ehitajamehed jätsid mingil eriti lollil põhjusel ahjuni soojustamata-tegemata. Tegelikult ei ole loll põhjus, tavalist kipsplaati ei võigi ahju juurde panna, aga meie jaoks tähendab see tõsist mõtisklemist, et mida sellega pihta hakkata, et ta võimalikult normaalne ükshetk välja näeks.

Aga pildi tegelik põhjus oli, et näe, meil on korralikud laeplaadid laes ning pahteldamine täies hoos. See eriti halb pahteldamistöö on muidugi minu tehtud.

Uued aknad on ka tulemas. See tellimus on sisse antud, pool summast tasutud ning nüüd me ootame, et me aknad valmiksid ja siis saab need lasta ette panna. Siis on soojustuslikult tehtud kõik korterissisene. Aga praegu me puhkame Luxis, tagasitulles plaanime edasi pahteldada-lihvida ning viimaks suurde tuppa põranda maha panna.