Ökonats

Poiss vahepeal norib, et minust on saanud ökonats ning ma üritan kõiki ümber kasvatada. Võib-olla, pigem avastades ise uusi asju, siis tahaks, et kõik mu lähikondlased oleksid ka sama tublid ja head, teadvustamata et tegelikusses on igaüks oma elul ja omal rajal ja paljusid absoluutselt ei huvita. Poisiga õnneks on kokkulepe, et ma ise võin teha ja ta tuleb ise asjadega, mis talle meeldivad, kaasa. Samuti palus ta, et ma räägiksin talle oma “hulludest ökonatsi ideest”  enne kui ma neid täideviima hakkan.

Aga mittehoolivatest või mitteteadlikest inimestest – meil on maja juures kolm prügikasti – biojäätmed (alati täis 😦 , aga õiget kraami!) , olmejäätmed (õnneks tavaliselt mitte nii täis) ja siis paberjäätmed. Kuigi me elame ahiküttega korteris ehk 2/3 aastast me teeme tihemini või harvemini tuld, siis igasugust pabersodi kipub ikka kogunema – minu vanad koolitööd, mõni hiiglaslik pakkepakk või midagi kolmandat. Nõnda oli paberjäätmete konteiner suur pluss – sai kohe paberit eest ära viia. Kuniks ma avastasin, et mingid suvakad viskavad sinna olmeprügi sisse.

Tollal ma ei mõelnud sellepeale, kuniks täna sain teada, et juhul kui avastatakse sealt määrdunud paberit või veel hullem määrivaid olmejäätmeid, siis kõik see paber läheb olmeprügisse! Ehk – sellepärast, et mõni (vabandust väljenduse ees) tolbajoob, ei suuda lugeda, või ei taha, et konteiner on mõeldud puhtale paber- ja pappjäätmetele. Saan aru, et miks nad ei võta määrdunud paberit – see määriks ülejäänu üle, aga niivõrd närvi ajab, et mina (ja teised siinsed elanikud) näeme vaeva, et sorteerida prügi ja siis see lõppeb ikkagi sellega, et  mingi idioodi tõttu läheb kõik metsa.

Lahendus? Otsustasime Poisiga, et ma loon mingi paberikasti, kuhu saab kõik puhta paberi-papi sisse visata ja selle täitudes on mul lihtsalt karm käsk see jäätmejaama ära viia.

Aga inimesed ajavad mind närvi. Miks ei võinuks seda olmeprügi visata kõrvalolevasse pürgikasti, kus on suurelt lausa kirjas, et olmeprügi. Sellest ma küll aru ei saa.

 

EBA2017

See, et mina ei kirjuta, ei tähenda, et ma ei loeks. Seega hetkel blogimaastikus kirgi küttev teema – eesti blogiauhinnad! Peale selle, et see on huvitav mõõduvõtmine, on see ka tava(blogi)tarbijana koht, kust läbi erinevate blogide väisamise, on võimalik ka leida uusi lemmikuid või vähemalt blogisid, mis lähevad sinna kategooriasse, et äkki teeks veel kunagi lahti..

Aga igatahes – kuigi ma tean, et hääli saab ühelt ip-lt anda mingi viis? Siis minu jaoks tundus aus, et ma annan oma hääled ÜHE korra. Seega järgmiseks aastaks idee, et äkki annaks kuidagi emaili/mobiili/facebooki/misiganesplatvormi kaudu teha audentimine, et kõik saaksidki hääletada ühe korra. Miks? Tundub kuidagi ausam kõigi nende blogijate suhtes, sest siis ei saa hullunud fännid viis korda kodust hääletada ja viis korda oma tööarvutist hääletada ja viis korda avalikust arvutist ja viis korda.. Saate aru küll, mida ma mõtlen.

Seega – minu selle aastased hääled läksid järgnevatele blogidele:

Arvamusblogid – nullkulu.ee – absoluutselt kõige inspireerivam blogi, mis hetkel eesti blogimaastikul on.

Aasta uustulnukatest ei tea ma mõhkugi ning nõnda jäi hääletamata. Mõnda blogi sai nüüd hääletuse tõttu lahti võetud, aga no ei – mitte ükski ei tõmmanud mind lugema.

Pere- ja beebiblogidest – ikkagi lipsuke , teda ma olen lugenud sellest ajast saadik, kui ta oma blogiga alustas ja teen seda siiani. Vahepeal tihemini, vahepeal harvemini, aga nende vahval perel meeldib mulle silma peal hoida. Tunne nagu nad oleksid tuttavad mulle!

Meesteblogid – a mida henry teeb? Midagi nii positiivset ja sooja annab otsida – läbi mõnusa huumoriprisma kirjutatud lugu ühe perekonna kasvamisest ja arenemisest.

Loomeblogid – no ei. Minu ja käsitöö suhe on umbes null. Ma tahaks osata, aga ma ei oska ja seega ma tavaliselt hoian targu sellistest blogidest eemal.

Elulised blogid – loen sealt mitut erinevat (no vist veerandit nimekirjast), aga kõige enam satun ikkagi lugema Mallukat.

Kultuuriblogid – üllataval kombel leidsin sealt nimekirjast lastejutud . No mina ei tea, kas ta nüüd päriselt on kultuuriblogi selles tavalises võtmes, aga igatahes teda loen ma sealt nimekirjast teda kõige tihemini.

Ilu- ja moeblogid – no ei, siiamaani on mind mood ja ilu üpris külmaks jätnud, seega pole tahtmist neid ka lugeda.

Toidublogisid ka ei jälgi, kuigi vahepeal sinna taimetoidu omadele satun, aga see ei lähe arvesse kui ma kogemata sinna jõuan.

Tervise-ja trenniblogid – appi kui keeruline siin valik on! Jälgin mitut ning kangesti tekkis juba tahtmine, et ma hääletan teise korra veel, et mõlemad mu hääled saaksid. Valikus on siis Ise oled paks! ja Võidan kaotades. Suure ja raske südamega otsustasin, et minu silmis suuremaks võitjaks, naerutajaks ja muidu mõnusaks lugemiseks on ikkagi Ise oled paks – blogi.

Reisiblogidest – Seiklusjutud . Reisiblogidega on kuidagi üldse selline naljakas asi – mulle meeldib reisida, ma loen huviga vahepeal inglise keelseid reisiblogisid, aga eesti keelsetest on ainult tema oma, mis minu jaoks on väärt lugemist ja jälgimist.

Spordiblogidest – poole silmaga jälgin healthymargit-it ja sedagi vist seetõttu, et ma olen temaga päriselus kokkupuutunud ja ta on ülivinge inimene.

Noorukiteblogid – eee… rumaljumal? ta vist on ainus, keda ma sealt nimekirjast üldse lugenud olen.

Fotoblogididest ei tea mitte muhvigi ning videoblogidest ka mitte midagi.

 

What have I been up to?

Avastasin, et ma ei ole taaskord päris mitu kuud kirjutanud. Ma ei teagi miks ning ega vist veidrate ettekäänete toomisest abi ka ei oleks. Ütleme, et ma olen tegelenud sellega, millega ma ikka tegelen – käin ülikoolis ja tööl ning üritan Poisiga (õnnestunult!) rõõmsalt kodu mängida. Ei midagi põnevat. Loen vahepeal raamatuid ja üritan iseennast kasvatada. Pärdikud on endiselt elus ning Neiu on eluvinge koer.

Ma arvan, et koos vanusega 23, tegelikkuses vist isegi veidi varem, tekkis minus äkitselt soov enesega tegeleda ja enda elu veidikene rohkem.. korda seada? Esiteks sattusin ma lugema Marie Kondo raamatut koristamisest. (“Jaapani koristuskunst” vms eestikeeles, mina nagu tavaliselt lugesin inglise keeles – “The life-changing magic of tidying up”) Samaaegselt tuli ka hoopis teisest suunast zero-waste (eestikeelsena siis nullkulu?) liikumine.

Kaua aega ei tegelenud ma nende kummagagi – lasin lihtsalt sättuda ja jälgisin enda elamist ja toimist. Ning ühel hetkel hakkasid asjad häirima. See, et kõik see plastik, mida ma olen oma 23 eluaasta jooksul tarbinud, on siiamaani alles! See on lihtsalt.. kuskil. Väike osa arvatavasti on endale leidnud uue elu tänu sellele, et mu maakodus pakendeid korjatakse ja ära viiakse, osa tänu pandisüsteemile aga enamik, SUUR enamik, on ikkagi kuskil olemas. Ja on siis ka olemas, kui ma ära suren. Ja suure tõenäosusega on siis ka olemas, kui mu lapselapsfe6f025d4a5ebbc1bd42958bc27d14caed ära surevad.
Sellise mõtlemise tulemus on see, et ma aina enam üritan plastikut (just ühekordset plastikut) oma elust minimaliseerida. Poes käin oma suurte kotidega, kõik oma puu- ja juurviljad panen riidest kottidesse (Hug-bags nt on eestimaine firma, kes neid toodab, sest õmblemisoskus on mul endiselt null). Valin ainsa suuremaid pakendeid ja võtan hoogu ja uurin, et kust tartus saaks pakendivabalt (st lähen oma pakenditega kohale).

Teine samm on kompostimine ja pakendite välja korjamine. Poiss polnud alguses minu üritustest just väga vaimustuses, aga nüüdseks on ta leppinud sellega, et ma olen veidike hulluks läinud ja tahan, et kõik vähegi puhtad asjad jõuaksid õigetesse konteineritesse. Papp ja paber nagunii jõudsid, nüüd ka plastikpakendid ja klaas ja metall kah. Tulemus? Niiiiiii palju vähem prügi, mida lihtsalt ära visata.

Ma ei saa öelda, et mul ei tekiks prügi – ikka tekib; kõike ei viitsi-saa-taha puhtaks pesta ja ei-tea-kuhu-tassida (ja ma olen ka arvamusel, et enne kui välja vahetan, kulutan lõpuni), aga on ikka vahe, kas sa toodad ühe väikse kotitäie prügi (tootjateks siis mina-poiss-2 kassi-koer) või viid prügi üle päeva välja.

Minu jaoks ei olegi zero waste niivõrd olukord, kus ma toodaks null prügi (või et mu aasta prügi mahuks purgi sisse), kuivõrd lihtsalt olukorra teadvustamine endale, et saab vähesemaga. Püsiv teekond, kus auhinnaks on lihtsalt teadmine, et minust ja meist, jääb minu lastele ja lastelastele natukene vähem rämpsu, millega tegeleda.
17270772_604584303068768_313722725_n

Samaaegselt olen tegelenud rämpsuga hoopis teisest küljest. Poisiga kokku kolides jõudis minuni arusaam, et mul vist on natukene liiga palju asju. Tükk aega lasin sellel asjal olla, siis sattusin lugema sellest koristamisest ja nüüd jõudu mööda üritan oma asju sorteerida. Näiteks kahest hiiglaslikust riidekastist sai üks. Ja kõikidele korralikele, aga mitte minu jaoks vajalikele ega rõõmutoovatele, asjadele üritan uut kodu leida.  See on vaevarikas ning nõuab vahepeal väga sügavat enesesse süübimist, ent samas usun, et see on seda väärt. Sest miks omada asju, mida sina ei kasuta, aga kellelgi teisel oleks vaja?

Seega.. need on kaks põhilist asja, millega ma tegelenud olen. Kolmas asi – planneerimine Poisiga üht ülivinget reisi augustisse. Sellist ÜLIvinget, aga sellest arvatavasti edaspidi, sest meil on plaan selle (ja üldiste oma reisimiste) kohta üks blogi püsti panna.

Aga seniks-kuniks taaskohtumiseni. (Või selleni, et ma tunnen taas soovi kirjutada. Kes teab, eksole)

 

2016 küsimustes-vastustes

(Nägin teises blogis, meenus et võiks ka ise täita) Varasemate aastate omi: 2014, 2013, 2012, 2011

1. Mida sa tegid aastal 2015, mida sa polnud varem teinud?
Võtsin koera. Võtsin Pärdikud (ehk kaks kassi korraga). Läksin päriselt pikaks ajaks palgatööle.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?
Lubasin olla õnnelikum. It went so-so. Sel aastal sai ka antud (uus ja täiendatum), vaatab kuidas läheb.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?
Poisi kauaaegse sõber ja ta neiu said omale tütre (ülivinge!), kas see läheb arvesse? Paar päeva uude aastasse sai Poiss onuks (ja mina siis noh, pooleldi tädiks :D)

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Vanaonu lahkus siit ilmast.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2017, mis puudus aastal 2016?

Meelerahu ja oskust mitte põlema minna.

6. Mis riike külastasid?
Reisivaene aasta oli, aga Poisiga oli tore mulle tuttavaid riike avastada.

7. Mis kuupäev aastast 2016 jääb igaveseks su mällu? Miks?
10.09. võtsime Neiu. Pärdikute võtmine suvealguses oli ka hea.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?
Ma ei mäletagi. Küllap siis ei olnudki midagi ülikohutavat. Aaa.. oma aktiivsusmonitori kaotamine polnud küll tore… 

See vist ei ole otseselt läbikukkumine, aga pikaajalisest sõbrannast lahkuminek oli ka väka.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?
Veidike tõbine, muud midagi.

11. Möödunud aasta parim ost.
Koer! Aktiivsusmonitor.. 

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?
Poiss on vinge. Neiu oskab ka peaaegu käituda. Pärdikud on mu südamesõbrad.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Vist mitte keegi.

14.
Kuhu läks enamik su raha?

Remont, eriti vinge ahi. Neiu aitab ka kaasa rahakaotusele kaasa.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?
Remondi edenemine, Neiu, lauaarvuti.

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2016 meenutama?
Heathens

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:
I õnnelikum või kurvem? Õnnelikum

II kõhnem või paksem? Paksem, trennivaene aasta
III vaesem või rikkam? Rikkam kogemustes, rahakotis ulub ikka tuul

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Hmm.. Reisida oleks võinud rohkem. Enesele oleks võinud rohkem keskenduda.
19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Laiselnud.

20. Kas sa armusid aastal 2016?
Neiu. Pärdikud.

21. Kui palju üheöösuhteid?

0. 

22. Mis oli su lemmik sari või telesaade?

Sherlock! Absoluutselt.

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Ei vihka kedagi.

24. Parim raamat, mida lugesid?

When breath becomes air

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Retro raadio.


26. Mida sa tahtsid ja said?

Uue ahju.

27. Mis oli selle aasta parim film?

Appi, ma ei mäletagi. Poisiga see aasta omajagu kinos käinud ja häid filme näinud.

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

Olin maal, sain 22.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?
Kui sõbrannandust oleks andnud päästa.

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?
Mugav

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?
Poiss ja An.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?
Dunno.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

See presidendivalmise naljanumber.
34. Keda igatsesid?
Poissi, kui ta ligi ei olnud. 

35. Kes oli parim uus tutvus?
Uus kursaõde M on täitsa väärt lähemat uurimist. Lähem tutvumine Poisi perega on ka väga meeldiv olnud.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2016 õpetas.

“Let it go” – klassika tsiteerimine 😉

Lihtne mustikakook

14045144_516318148562051_1829361551_o

Mõni aeg tagasi sai rõõmustatud, et saime omale uue ahju, mis minu jaoks tähendab, et saab erinevaid küptsetisi teha. Poiss, kes tavaliselt pole eriti koogimaias, palus eile õhtul et ma kooki teeksin – sai siis täna üks mustikakook ette võetud.

Koogiretsept on pärit siit. Nii suure plaadi jaoks sai võetud pooleteisene kogus, aga mustikatega ei priisanud – neid läks lausa kilo jagu. Sellest ka siis selle koogi tume välimus – samas mõnusalt mustikane oli maitse ning küpses üllatavalt kiiresti korralikult läbi (läks 25min) ning võrreldes tavaliste marjakookidega hoiab isegi korralikult tükivormi ning ei vaju igas suunas laiali.

 

 

Esimene surnud loom?!

'As you're driving dear, don't you think you should put your hazard warning lights on?'

Käisime täna Poisiga tema asju maalt toomas. Kunagi ammu-ammu viisime need sinna, kui kolimine pihta hakkas, ja nüüd tundus paras aeg nad sealt ära tuua. Poisi vend laenas meile oma eriti mõnusat volvot selleks, et asju ikka toredam vedada oleks. (Saime isegi Poisi vanematelt gaasipliidi! Täiesti korraliku ja puha)

Kõik kulges rõõmsalt kuniks umbes 40km enne Tartut kakerdas mu teele, kui ma kruiisisin nii 93km/h-s, väike, loll ja noor kits. Minu esimene reaktsioon? Ikka muidugi pidurid põhja – mis tagantjärgi muidugi eriti loll otsus, sest meil oli terve tagumine iste ja ala asju täis (me räägime siin ikka volvo universaalist), ja need ei olnud just eriti hästi kinnitatud. Mis tähedas, et minu äkkpidurduse tulemusena lendasid enam-vähem KÕIK asjad ettepoole. Raamatud lausa esiaknani välja.

Poiss oli pühaviha täis. Põhjendatult, aga ikkagi. Ja kõige nõmedam osa asja juures? See kits sai ikkagi löögi autolt ja suure tõenäosusega kas lõpetab täna või homme öösel kellegi kõhutäiena või õpib sõiduteel mitte kakerdama. Ma loodan, et viimast aga kardan, et ikka esimene. Seega tänane päev läheb kirja kui päevana, kus olenemata ebaõnnestunud katsest meid asjadega surnuks lömistada, sai surma üks väike loll kits. (Hea osa on see, et juhul kui ta sai, sureb ta metsas, mitte ei jäänud tee peale vedelema vms).

Kuid ma tunnen ennast ikkagi halvasti. Sest kuigi Poiss üritas argumenteerida väitega, et ühegi looma elu ei ole väärt inimelu, siis mina temaga ei nõustu ning tunnen ennast eriti õnnetult. 😦 Sest noh see loom sai haiget ja värki ja üldse kitsed on nii nunnud! Mõnikord oleks ma väga õnnelik, kui ma suudaks emotsionaalse mõtlemise välja lülitada. Oleks endal kergem.

Aga autoga pole väga midagi viga, kerge jälg on bumperi (mis see eesti keelne sõna ongi?!) peal. Asjad jõudsid ilusti koju, meie ka. Ning ainsad kulunud asjad on minu ja Poisi närvid. Lõpp hea, kõik hea, oleneb muidugi kelle mätta otsast vaadata.

 

 

Suidsiidisalk (2016)

suicide-squad-banner

Tähtsa informatsiooni võite lugeda ka siit , et kes need režisöörid ja näitlejad jne täpselt on.

Käisime siis poisiga lausa esilinastus päeval suitsiidisalka vaatamas. (Ja nüüd on see koht, et kui sa tahad seda näha ning sind ei huvita minu arvamus, pane kinni!) Paras ülesanne oli muidugi leida seda filmi tavaversioonis, mitte mingis 3D-s, kuid ausalt öeldes oli see parim otsus. Neid special effecte oli seal piisavalt ilma, et mingid prillid asju ülepingutaksid.

Kes on üldiselt filmimaailmaga kursis, siis Suitsiidisalka on kõvasti kritiseeritud veel enne, kui ta avalikkusele esilinastus. Ja tänu sellele on liiklemas isegi petitsioon, et võtta maha Rotten Tomatoes. Enne filmi nägemist ma olin üpris kindel, et tegemist on lihtsalt ühe kohaga, kus kriitikud näevad aiaauku ning mitte aeda ennast.. See ei oleks absoluutselt esimene kord, kui see juhtub.

Kuid seekord pean ma kahjuks nõustama kriitikutega, et suurepärasest võimalusest teha tõsiselt mõnust anti-hero film, on saanud lihtsalt üks tavaline tahan-olla-kassahitt-film-aga-ei-julge-piire-murda. Kaks tundi ilma ühegi huvita sisupöördeta üheliiniline film, kus koju minnes ei mäletanud enam enamike tegelaste nimesid, super-oskuseid, rääkimata sellest, et miks nad siis seal täpselt olid. (Päriselt, me jalutasime Poisiga koju ning arutasime, et oot-oot kes keegi oli)

Paari erandiga olid tegelased üheplaanilised, kergelt öeldes igavad või vastupidi natukene ülepingutatud. Või  rohkem kui natuke. Suitsiidisalk peaks koosnema 7 pahalasest, kellel igalühel on oma back-story, oma attidude ning eelkõige oma põhjus mitte tahta tegelikult koostööd teha… Film suudab tekitada olukorra, kus tegelikkuses on DeadShotil ning Harley Quinnil ainsana mingisugune reaalne.. asi ning kõik ülejäänud on lihtsalt taustatantsijad, kellel on võimalus vahepeal sekundiks ekraanil tõsise näoga teistele otsa vaadata ja siis kaduda.

Harley Quinn (Margot Robbie) on selle filmi tõeline pärl – näitleja teab, millest ta tegelane tehtud on ning aeg-ajalt lastakse tal ka seda näidata. Olgu, vahepeal on natuke üleseksualiseeritud jura, kuid näitleja rokib selle najal täiega ning näitab iseloomu. Samas Joker (Jared Leto) käib korraks sisse-välja ning tekitab võõrastava tunde. Tal on täita väga suured kingad (tänu Heath Ledgerile) ning ta teeb seda oma parimaga, kuid see pole piisav. Samas ei saa selles näitlejat süüdistada, pigem on talle antud lihtsalt liiga vähe mõistlikku ekraaniaega, et näidata milliseks Jokeriks ta võimeline on.

Aastal 2016 oleks oodanud, et special effectidega oleks kõvasti rohkem vaeva nähtud. Need tundusid vahepeal kuidagi.. väga kulunud ning iganenud. Või väga kiirustatult tehtud, sest tihti polnud stseenimuutused sujuvad, rääkimata pisidetailidest. Ja ma millegipärast usun, et 3D ei oleks asja paremaks teinud. Ja need action-stseenid.. Üldjoontes actionit ennast ei näidata, pigem mingeid veidraid kaadreid padrunikestade langemisest ja “tähenduslikest pilkudest”.

Aga tegelikkuses on tegemist filmiga, mille vaatamist ma ei kahetse. Mul on kahju, et film ei vastanud minu ootustele, kuid ma ei kahetse vaatamist. Sai naerda, sai tegelastele kaasaelatud ning sai rahuliku südamega koju mindud. Muusikalise kujundamisega oldi ka vaeva nähtud, mis on alati suur pluss. Seega – väärt vaatamist, teist korda vist kinno ei läheks, aga korra kannatab .


Väike kõrvalteema ka – ma usun, et järgnevate nädalate jooksul saab mind närvi ajama inimmass, kes paneb oma piltide pealkirjadeks midagi teemas “Joker ja Harley Quinn” vms. Arvates, et neil oli täiuslik armastussuhe pahalaste-moel. Harley Quinni mõte oli DC maailmas kujutada PTSD ja koduvägivalla mõju inimesele. Jokeri ja Harley suhe ei ole mitte üheski mõistes tervislik või romantiline või midagi muud. See on puhas suhte vägivald, mis nende kahe vahel toimub, ning tundub vale seda propageerida kui ägedana.

 

 

 

 

Kuu enne kooli…

bxpdswncmaak56v

Tänase seisuga on mul jäänud kooli alguseni täpselt kolm nädalat ja kolm päeva. Nüüdseks on siis rohkem ülikoolis käidud kui käia on jäänud. Halb lohutust muidugi, sest poolteist aastat on veel jäänud. See viimane pingutus! (Ja siis ma lollakas mõtlen, et võiks ikka magistrisse ka minna)

Kuid nagu teada, siis nn koera sabast ülesaamine on alati keerulisem kui ülejäänud koer. Sest enam ei viitsi, enam ei jaksa ning üldse võiks juba lõpetada – 15aastat järjest koolis käidud ning ikka on lõpuni NII PALJU AEGA. Ja selle pika pingutamise tulemus on tegelikult ainult baka! Ma ei suuda kirjeldada, kui mitu korda minus selline väike koll pead tõstis, kui ma elasin läbi facebooki kaasa kõigile oma vanadele klassikaaslastele nende lõpetamisel. Oleks ma ka läinud mõnda traditsioonilist eriala ülikooli õppima, oleksin ma ka juba hetkel lõpetanud ja suure tõenäosusega magistris sees.

Võib-olla ei oleks lõpetanud ning oleks teinud aasta erasmuses. Mitte praktika-erasmuse, mida meile pakutakse, vaid päris õige erasmuse. Kuid 4,5aasta peale veel üks tühiaasta võtta, et lihtsalt välismaal lällata. Olgu, natukene õppida ka, aga me kõik teame et erasmuse aasta on eelkõige iseenda ja maailma avastamiseks, uued põnevad tuttavad ja õppimine on lihtsalt boonus. Praktika-eramusel on muidugi omad plussid, aga ma ei kujuta ette, et ma läheks kuhugi võõrasse riiki ja hakkaks seal umbkeelsena patsientidega tegelema. Õenduses on nii suur osakaal rääkimisel!

222_lead_placement

Õpimotivatsiooni muidugi ei paranda see, et viimased 2 kuud olen ma olnud intensiivis tööl. Ja siiani ma armastan oma tööd, sest see pakub mulle pinget. Mulle meeldib, et tööle tulles ootab mind teadmatus, et ma pean olema võimeline kiiresti reageerima ning mida kõike veel. Võib-olla on Poisil isegi omamoodi õigus, et see passib mulle isegi paremini kui ämmaemandus, sest mulle meeldivad väljakutsed. Rääkimata võimalusest püsivalt koguaeg õppida!

Just see õppimisnurk on vaimustav intensiivis – ma olen näinud haiguseid ja seisundeid, millest tavaõppes sujuvalt üle kulgetakse. Näiteks, mida võiks tähendada ristküliku kujuline punetus kõhul? Või masinate erinevad piuksud.. Peale selle on siin esiteks vaimustav meeskond. Mida peaks veel töölt tahtma?

Aga see tekitab olukorra, kus ma viitsin veel vähem õppida kui muidu, aga ämmaemandusest õeks vahetamisel pole ka mõtet, sest maximum võidaksin ma pool aastat. Aga see tundub nii tühine võrreldes sellega, mis juba käidud on, seega lihtsalt hambad ristis võiduka lõpuni või midagi sellist!

Pppõrand

Mõni aeg tagasi kirjutasin sellest, kuidas me korter on kui Tallinna linn ning valmissaamisest on tal oma arvamus. Nüüd saab hõisata, et meil on ühes toas täitsa ilus ja mõnus (ning telefonilõhkuv) parkett!

Absoluutselt kõige keerulisem asi on otsustada millist põrandat enesele tahta. Mina tahtsin algselt üldse naturaalset puitpõrandat. Aga selle saamisega oli iseasi, sest korteri vana polnud enam teab kui heas seisundis ning uue panekuks oleks vaja kedagi märgatavamalt teadvamat kui mina ja Poiss kokku.

Sai siis otsustatud, et laminaatparket käib kah. Aga milline? Silme eest võttis valik kirjuks. Kaasa ei aidanud absoluutselt see, et antud poes olid soodushinnaga täisbambusparket, mida me mõlemad tahtsime, silitasime ja tahtsime veel. Ainult, et hind ei olnud mitte ühestki nurgast vastuvõetav. Miinimum oleks olnud 33.- ruutmeetri kohta. Meie eelarve kõikus pigem 10-15.- ruutmeetrile juures. Korraks oli tunne, et anname alla ja lahkume poest ilma põrandata. Kuid viimaks leidsime sobiva ning nõndaks sai kahe toajagu põrandat ostetud.

13866697_10205285773983642_1395916990_nEhituspoe saak – natuke põrandat ja tapeeti.

13900425_510165049177361_1619618232_n

Otsustasime panna topelt kihi aluskatet, põhiliselt lihtsalt soojusisolatsiooniks ja sammuisolatsiooniks. Väikesed elevandid nagu me oleme.

13883859_510189022508297_261555867_n

Ei, me ei liiminud. Põrand oli “click” süsteemis. Liim oli seal hetkel millegi muu kinnitamiseks.

13900575_10205291431325072_316877223_n

Natuke kaugemale jõudmas. Valikuks oli siis 8mm põrandalauad. Mitte just eriti laiad, aga mitte ka eriti kitsad. Sellised parajad. Poiss pani, mina elasin kaasa ja kiitsin teda kui tal motivatsioon kadus.

13874585_10205293059245769_389125142_n

13884557_10205293059285770_636993948_n

Selleks hetkeks kui valmis sai, säras meil laes juba lamp. Millest ka siis see nn soojem valgus. Põrand sai siis selline. Nurgas ootavad ülejäänud lipid oma aega, kui ka teine tuba (loe: kui pahtel seina saab) omadega piisavalt põranda valmis on.

Kuigi juhendi peal on kirjas, et haamrit ei tohi kasutada, siis parim meetod nende “clikima” saamiseks on kas tallaga virutamine või kummihaamriga mõõdukal tugevusel kolkimine. Käed kolgib suhteliselt kiiresti ära, aga ega nad nii lihtsalt nagu joonise peal olid ka ei kinnitunud.

Kolisime oma elamisega nüüd tagumisest toast elutuppa, et saaks seal rahus pahteldada ja muid rõõme teha. Kannatamatult ootame ka akende saabumist, sest see annab viimaks loa meile tapeedi seina panna. Nimelt oleme otsustanud, et tapeet enne seina ei lähe kui aknad (ehk ilge tolmutamine) vahetatud. Pärast seda on vaja lagi lõpetada (üks rida on puudu, sest esiteks materjalipuudus ning peale selle on tarvis elektrikarp alla poole lasta), seejärel tapeet, liistud ja siis saab mööblist unistama hakkata.

Olgu, unistan juba praegugi aga kahjuks pole mööbel just eriti odavate asjade killast. Küll aga jälgin pinksalt igasuguseid fb mööbli kohti ja erinevate mööblipoodide soodustusi. Kõige suurem murelaps on diivan. Sest ma tahan nurgadiivanit, mis käiks lahti diivanvoodiks. Esiteks sest nurgadiivanid on ägedad, teiseks potentsiaalne lisamagamiskoht on külalistele mõeldes hea. Kuid olen siiani uskumuses, et küll see õige asi üks hetk ise tuleb.

Magamistuppa on üldse täielik mööblipuudus – tarvis on üks hetk vaja leida nii riidekapp.. voodi (mõtleme, et võtaks suure nari, sest noh hoiaks ruumi kokku), kui veel üht koma teist. Sellesmõttes, et minu unistus odavast remondist on igatepidi läbi. Remont on tüütult kulukas, eriti kui tahta teha asju nii, et nad ikka kauem kui paar aastat vastu peavad. Oeh.

Kuid positiivse noodiga lõpetada – Korterisoojustamine on ennast hetkel juba täiesti ära tasunud. Nimelt korter hoiab nii hästi sooja, et ma olen lausa üllatunud! Arvan, et üks hetk saab tubase termomeetri ostetud, siis oskab ka täpselt öelda, et kas ja kui palju temperatuur toas kõigub. Kuid kui jaheda ilmaga tuppa tulles on tunne, et korteris on natukene liigagi palav, siis see peaks ju hea näitaja olema või mis?